IFI7056 Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon: 7. kodutöö

  • Kodutöö: Koosta mõistekaart enesejuhitud õppimisega seotud mõistetest, mida loetud loengumaterjalidest leidsid. Vaata oma mõistekaardil olevaid seostatud mõistete rühmi. Mil moel saaksid need siduda õpidisainiga e-kursusel? Seleta mõistete rühmade kasutust, kuidas saavutad enesejuhitud õppija jaoks sobiva õpikeskkonna?

On teada, et õppida saab mitmeti. Kai Pata (2007) järgi saab õppimist liigitada järgmiselt.

Iseseisev õpe (autonomous learning)

Omal käel õppimine, mille käigus valib õppija vastavalt õppimise eesmärgile sobivaima õppimisviisi.

Individuaalne õpe (individual learning)

Üksinda sooritatav õppimine, milles õppija lähtub oma huvidest ja vajadustest õppe sisu kavandamisel, õpivahendite kasutamisel, õppimise aja ja koha valikul.

Elukestev õpe (life-long learning)

Kõik elu jooksul ette võetud õpitegevused (nii formaalsed, mitteformaalsed kui informaalsed) eesmärgiga parandada teadmisi ja oskusi ning suurendada kompetentse vastavalt iseenda, kodanikkonna, ühiskonna ja/või tööturu vajadustele; elukestev õpe sisaldab kõiki õpitegevusi, mis on eesmärgilised, pidevad (st ei ole juhuslikud), sõltumatud (olenemata sellest, kas nad on formaalsed või mitte), sõltumatud finantseerimisallikast ning õppevormist; keskmes on õppiija ja tema õppiimine (mitte õpetamine) ning elu jooksul toimuvate õppeprotsesside (ajaline) järjestus.

Mitteformaalne õppimine (informal learning)

Eesmärgiliselt organiseeritud õppetegevus kindlate programmide alusel, mis toimub institutsionaalsel foonil, kuid ei vasta ühele või enamale formaalhariduse definitsioonis toodud tingimusele; võimalik omandada täiskasvanukoolitusasutustes, töökohas, samuti ühiskondlike organisatsioonide, huvigruppide ja kutseliitude vahendusel; läbimise järel reeglina formaalset tunnistust või diplomit ei anta.

Enesejuhitud õppimine (self-directed learning)

Kaasaegne lähenemine õppimisele, kus õppestrateegiate väljatöötamine ning enese motiveerimine nendes sisalduvate eesmärkide saavutamiseks on täielikult õppija ülesanne; õppetegevus ei pruugi toimuda alati üksi, see võib olla kombineeritud õppimise sotsiaalsete vormidega; tihedalt seotud õppimisega läbi erinevate meediavahendite; õpitakse ka seda, kuidas ise õppida. (Pata, 2007)

Enesejuhitud õppimisele hakkasid tähelepanu pöörama humanistid, väärtustades loovat ja vaimsele kasvule pürgivat inimest. Humanistliku käsitluse järgi on inimese tegevuse keskne pürgimus realiseerida igale inimesele omast kasvu- ja arengupotensiaali. Igal inimesel on teatud põhiõigused, ennekõike õigus individuaalsusele, isiklikule vabale kasvule ja arengule. (Teppan)

Humanistide sõnul pidi inimene olema alati avatud oma kogemustele ja muutustele, suhtlema ning tegutsema koos teiste inimestega, mille tulemusena sünnivad uued teadmised. Teadmine pidi olema humanistide seisukohalt isiklik, kogemuslik, suhtlemise kaudu arenev ja süvenev. Uut teadmist katsetatakse, analüüsitakse, hinnatakse ning see areneb tegevuses edasi. Õppimine pidigi olema protsess, kus teadmisi luuakse kogemuste muutuste kaudu. Hinnang õppimisel pidi tulema õppija enese poolt. Väljaspoolt antud hinnang õppeprotsessile pidi oleme teisejärgulise tähtsusega. (Teppan)

enesejuhitud õppimine

Enesejuhitud õppimine saab olla edukas siis, kui õppija on motiveeritud (teda toetavad nii sisemised kui ka välimised motivaatorid). Sel puhul on ka selge, et õppija määrab ise oma eesmärgid, kuidas ta tahab need saavutada ja kuidas peaks tulemusi hindama. Kogu protsessi jooksul reflekteerib õppija oma tegevust ja teeb vajaduse korral korrektiivid. Õppimist võivad takistada teatud tegurid, mis lähtuvad samuti õppijast endast. Et nii ei juhtuks, peab pidevalt analüüsima, langetama otsuseid ja looma oma toetava keskkonna. Õppimine on tõhusam, kui seda saab teha koos kaasõppija ning tuutoriga.

Õpikeskkonna saavutamiseks sobivad paljud haridustehnoloogilised keskkonnad (avatud ja suletud, personaalsed, sotsiaalne tarkvara). Võib kasutada spetsiaalseid veebirakendusi ehk õpihaldussüsteeme, kus on õppematerjalide ja viidete paigutamise ja järjestamise võimalused, ülesannete esitamise ja testide koostamise ning edastamise ning hindamise võimalused ning õppejõud saab õppijaga individuaalselt suhelda. Ühiseks õppimiseks on enamjaolt kasutusel foorumid. (Väljataga jt)

Olulisemad suunad on personaalsete kodulehtede asendumine blogidega, mis täidavad isikliku või ka rühma päeviku rolli; taksonoomiate asendumine folksonoomiatega; informatsiooni avaldamise võimaluste avardumine läbi interaktiivse osalemise ja ühisloome (nt wikides). Kogukondlikult kirjutatav võrguentsüklopeedia Wikipedia, blogid ja RSS-tehnoloogia on kujunemas baasiks järgmise põlvkonna e-õppekeskkondade loomisel. (Väljataga jt)

Kasutatud kirjandus

Pata, K. 2007. Enesejuhitud õppimine. Loetud aadressil http://www.slideshare.net/kpata/enesejuhitud-oppimine?ref=http://kaugkoolitus.wordpress.com/enesejuhtiv-oppimine/

Teppan, P.  Humanism. Loetud aadressil http://stud.sisekaitse.ee/Teppan/Opiteooriad/humanism.html

Täht, Karin. 2010 Õppimisega seotud hoiakud: enesetõhusus ja õpimotivatsioon. Loetud aadressil  http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/14620/Enesetohusus.pdf?sequence=2

Väljataga, T., Pata, K., Priidik, E. Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. Loetud aadressil http://htk.tlu.ee/tiigriope/index.php?title=%C3%95pikeskkonna_kujundamine_haridustehnoloogiliste_vahenditega

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s