IT juriidika essee “Copyright vs Creative Commons”

Copyright vs Creative Commons

Piret Joalaid, Tallinna Ülikooli Informaatika Instituudi haridustehnoloogia magistriõppe üliõpilane

Inimkonna ajaloo tähtsaim saavutus pärast trükipressi leiutamist on Internet, mis aitab veel ulatuslikumalt ja kiiremini levitada kultuuri, teadmisi ning demokraatiat. Uus tehnoloogia võimaldab igaühel lihtsalt teoseid kopeerida, muuta ja avaldada.

Üha areneval Interneti-ajastul on aga järjest enam päevakorral autorikaitse. Ka õppematerjalide loomisel tuleb tähelepanu pöörata autoriõigustele. Ühelt poolt eksitakse oma materjale avaldades sageli autoriõiguste vastu, kui nende loomisel on kasutatud tekste või illustratsioone, mille avaldamiseks pole luba. Teiselt poolt oleks hea anda teistele inimestele litsents oma materjalide kasutamiseks.

Tänapäevase autoriõiguse algust võib lugeda Berni konventsioonist 19. sajandi lõpus, ent see ei ole enam praeguse olukorraga kooskõlas. Autoriõigused on sätestatud seadustes, rahvusvahelistes lepingutes ja Euroopa Liidu dokumentides. Eestis kehtib autoriõiguse seadus 1992. aastast ning 1994. aastal liitus Eesti taas Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga. Autoriõigus kaitseb kirjandus-, kunsti- ja teadusteoseid, seega ka õppematerjale, veebilehekülgi ja arvutiprogramme.

Seadus kaitseb automaatselt kõiki teoseid, ka neid, mille autorit pole märgitud. Enamikus riikides, sealhulgas Eestis, ei ole vaja teosele märget „kõik õigused kaitstud” panna.

Kas copyright on ikka väga hea?

Veel 20 aastat tagasi ei muretsenud n-ö tavalised inimesed autoriõiguste pärast, sest need kehtisid pigem äriettevõtetele, kellel olid kopeerimiseks ja levitamiseks vahendid. Eraisikud ei mõelnud kaaslasele salmikusse luuletust kirjutades või sõbrale muusikakassetti ümber lindistades, et nad rikuvad autoriõigusi. Tänapäeval saavad needsamad tavalised inimesed aga tehnoloogia arengu tõttu palju lihtsamalt kultuuri nautida ja jagada, ent autoriõigused on nüüd hakanud seda takistama, piirates tavakodaniku igapäevaelu võimalusi.

Rootsi Pirate Party on seisukohal, et range autoriõigus on oma aja ära elanud ja takistab edasist arengut. Partei ei taha autoriõigust kaotada, vaid reformida: säilitada autoriõigus äriliste eesmärkide puhul, kuid lubada kõik füüsiliste isikute mitteärilised tegevused (jagamine, levitamine, kopeerimine, kasutamine) tasuta.

Partei väitel ähvardab range autoriõigus eraisikute põhiõigusi, nagu õigus vabale suhtlemisele, infovabadusele ja isegi õigust õiglasele kohtupidamisele. On ju raske kontrollida, kas inimene saab ja saadab erakirju või autoriõigusega kaitstud materjali, samuti ei saa takistada eraviisilist suhtlust näiteks oma advokaadi või ajakirjanikuga. Seega tuleks kehtestada kirjavahetusele järelevalve, mis on aga võimatu.

Tänapäeva autoriõigus takistab või piirab ka näiteks uute ja põnevate kultuuriteoste loomist, olgu need muusikapalad MySpace’is, remiksid YouTube’is, pildimontaažid fotokeskkondades või muud. Copyright ei luba neid seaduslikult luua. See takistab oluliselt muusikuid, filmitegijaid ja teisi kunstnikke, kes tahavad luua uusi teoseid, kasutades teiste autorite varem loodud töid. Pirate Party teeb ettepaneku kehtestada selged erandid ja piirangud, mis võimaldavad teha remikse ja paroodiaid, samuti kasutada tsitaate heli- ja audiomaterjalidest.

Võib tekkida küsimus, kuidas saavad loomeinimesed siis ära elada, kui nende teoste kasutamise eest enam ei maksta. Pirate Party väitel on see poliitikute otsustada – nemad peaksid leidma võimaluse, kuidas rakendada kultuurivaldkonnas samalaadset ärimudelit kui ärimaailmas. Majanduse statistika näitavat juba praegu, et see pole tegelikult probleem. Ka ei maksa karta, et kui autoritasu ei maksta, jäävad uued teosed sündimata, sest luuakse ka rõõmust, huvist.

Autorikaitseseadused tuleb kas uuendada või tühistada, kinnitab Pirate Party, eelistades reformi. Partei sõnul on nende ettepanekud täielikult kooskõlas rahvusvahelises arutelus väljendatud ideedega ning põhjalikult läbi arutatud juba vähemalt kümme aastat.

Teoste vaba kasutamine hariduslikel eesmärkidel

Õpetajatel tekib tihti küsimusi teoste vaba kasutamise kohta hariduslikel eesmärkidel. Eesti autoriõiguse seaduse § 19 järgi on õiguspäraselt avaldatud teost lubatud tsiteerida ja refereerida motiveeritud mahus, kui järgitakse selle teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust. Õiguspäraselt avaldatud teost on lubatud kasutada illustreeriva materjalina õppe-eesmärkidel motiveeritud mahus ja kui selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke.

Haridust on püütud kõigile kättesaadavaks teha juba sajandeid tagasi, alates sellest, kui Rooma impeeriumis loodi esimesed avalikud raamatukogud ning hiljem, 17. sajandi alguses Suurbritannias uuemad avalikud raamatukogud. Hariduse avatuse ideed on olnud au sees muidugi ka hiljem, eriti valgustusajastul 18. sajandil ning vabaharidusliikumises ja rahvaülikoolide loomisel 19. sajandil.

20. sajandil tekkis vaba tarkvara liikumine ning sellest tulenevalt avatud sisu mõiste ehk teosed, mida teised inimesed saavad vabalt muuta. Avatud sisu litsents on luba, millega autor annab teose kasutajale õiguse seda näiteks kohandada, kopeerida või levitada, aga millega ta võib ka keelata ärilise kasutuse. Tuntuimad avatud sisulitsentsid on Creative Commonsi litsentsid, mida on õpetajatel vaja teada.

Ameerika professor ja õigusteadlane Lawrence Lessig lõi 2001. aastal mittetulundusliku organisatsiooni Creative Commons (“loovad kodanikud” – CC), et kasvatada ühiskonda, kus inimesed võivad tunda end vabalt ning kasutada peale ideede ka sõnu, pilte ja muusikat ilma luba küsimata, sest luba on antud kõigile.

Creative Commonsi litsentsid annavad Share õiguse, mis lubab teost kopeerida, levitada ja edasi anda. CC-litsentsiga teosed (No Derivative Works piiranguta) saavad Remix-õiguse, mis lubab teost tõlkida, kohandada, panna kokku teiste sobiva litsentsiga teostega jms.

Miks eelistada vaba sisu litsentsi?

Õpetajal tekib sageli olukordi, kus ta tahaks oma õppematerjalis kasutada Internetist leitud pilti, joonist vms. Kui selle juures pole vaba kasutust lubavat märki või litsentsi, siis on see automaatselt kaitstud autoriõigusega. Järelikult võib seda kasutada ainult hariduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ning teksti ei tohi ilma autori loata isegi ka tõlkida. Samuti ei tohi niisugust materjali avaldada Internetis, sest see pole enam hariduslikel eesmärkidel kasutamine ja vajab eraldi kokkulepet.

Niisiis kui õpetaja leiab Internetist autoriõigusega kaitstud õppematerjali, mida ta tahaks endale sobivaks kohandada, tuleks tal paluda teose varaliste õiguste omanikult nõusolekut. Nõusoleku saamine võib aga võtta väga kaua aega või ei saada seda üldse. Küllap oleks soovitava materjali autor rõõmus, kui keegi saaks tema tööd kasutada, kuid autoriõigus seab sellele piirangud.

Kui materjalid on Internetis saadaval avatud sisu litsentsiga, siis on sellel mitu eelist. Kõik kasutajad saavad neid arendada ja parendada, õpilastel on võimalik neid igal ajal vaadata ja kasutada, veebi pandud materjalide järgi hinnatakse nende autorit ja autor saab viidata oma töödele. Tähtis on seegi, et nii ei pea ise kõiki materjale (pilti, joonist vm) ise tegema, vaid saab teiste omi kasutada ja muuta ning juba olemas olevatest töödest uusi kokku panna – kokkuvõttes säästa aega.

Ometi ei ole oma tööde kasutada lubamine veel laialt levinud. Küll kardetakse, et teised hakkavad neid kasutama, küll seda, et materjal on avaldamiseks liiga toores. Sellest ei tohiks siiski probleemi teha, sest kui hakatakse kasutama, siis järelikult on väärt materjal, ja litsentsi järgi peavad teised kasutajad autorile viitama. Netimaterjal ei asenda aga niikuinii päris õpetajat, iga esitus on kordumatu. Ja kui materjal ongi toores, siis on hea, kui teised aitavad seda täiendada ja parandada.

Parim litsents, mille alusel oma teoseid avaldada, on CC-BY-SA (Attribution Share Alike ehk viita autorile ja jaga samadel tingimustel), aga hea on ka CC-BY-NC-SA (Attribution Noncommercial Share Alike ehk viita autorile, äri ei tohi teha ja jaga samadel tingimustel).

Tihti arvatakse, et ärilist kasutamist piirav litsents kaitseb õigusi paremini. Tegelikult võib see piirang vahel takistada teose taaskasutamist. Niisugune olukord võib tekkida siis, kui äriettevõte, näiteks kirjastus, tahab välja anda kellegi veebist leitud materjali. Kui sellel on Share Alike piirang, peaks ettevõte avaldama selle samal alusel, ent see ei oleks tema ärihuvidega kooskõlas. Avaldamiseks tuleb autorilt luba küsida ja nii saab autor oma materjali ettevõttele maha müüa, lubades tal seda avaldada ärilist kasutust keelava Attribution Noncommercial Share Alike litsentsi või tavalise autoriõiguse alusel. Samamoodi ei saa näiteks koolitusfirma BY-NC-SA litsentsiga materjale oma vajaduste järgi kohandada ega õppijatele jagada. Niisiis oleks see piirang mõnes olukorras mõistlik, mõnes mitte (nt õpetajatele suunatud koolitus).

Kasulik on ka oma fotosid jagada Internetis CC-BY-SA (Attribution Share Alike ehk viita autorile ja jaga samadel tingimustel) litsentsiga, sest kui need meeldivad näiteks National Geographicule, siis on ajakirjal lihtne neid avaldada, sest ei pea astuma autoriga läbirääkimistesse, vaid autor saab kuulsuse litsentsiga sätestatud viitamiskohustuse tõttu.

Autor, õppematerjali puhul õpetaja, määrab oma teosele Creative Commonsi litsentsi ise. Ta saab litsentsiga määrata, kas peab autorile viitama, kas materjali tuleb edastada muutmata kujul, kas tohib kasutada ärilistel eesmärkidel ning kas uut, vana põhjal tehtud teost peab edasi jagama samadel tingimustel.

Copyright on küll tugev kaitse, aga ei soodusta teoste laiemat levimist. Kindlasti on kasulikum eelistada Creative Commonsi litsentse, mis võivad tuua autorile au ja kuulsust.

Inspireerinud kirjandus

Creative Commons Licenses http://creativecommons.org(18.11.2012)

Falkvinge, R., Engström, C. The Case for Copyright Reform. Chapter 2. http://www.copyrightreform.eu/ (23.11.2012)

Põldoja, H. “Avatud sisulitsentsid”. http://lemill.net/content/webpages/avatud-sisulitsentsid (20.11.2012)

Põldoja, H., “Õppematerjalid ja autoriõigus”. http://lemill.net/content/webpages/oppematerjalid-ja-autorioigus-2 (20.11.2012)

Põldsaar, E. “Creative Commons ja selle võimalus Eestis”. Magistritöö. Tallinna Ülikool, riigiteaduste instituut, Tallinn, 2009.

Advertisements

3 thoughts on “IT juriidika essee “Copyright vs Creative Commons”

  1. Asjalik essee, aga nokkimise korras: BY-SA alla pandud foto puhul tõenäoliselt ei julge National Geographic seda avaldada, kuna trükimeedia puhul on keeruline edasijagamise klauslit rakendada. Seepärast tasub maksimaalset levi taotledes kasutada pigem BY (Attribution) -varianti. BY-SA seevastu seab esikohale litsentsi jätkusuutliku vabaduse, s.t. kogu selle objektist tuletatu läheb sama litsentsi alla (hea näide on kogu Wikipedia).

  2. Pingback: IFI7053 Digitaalsete õppematerjalide koostamine: viies teema | Piret õpib jälle

  3. Pingback: Autoriõiguse teema kokkuvõte | Digitaalsete õppematerjalide koostamine

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s