Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud: kommentaare teemal “Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana”

Kommentaare teemal “Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana”, ajendatuna nädala kokkuvõttest.

Kuna jäin oma postitusega veidi hiljemaks, kommenteerin kaasõppijate mõtteid siin koos, mitte igaühe kohta eraldi.

  • Nõustun  Viive ja Dmitri väidetega, et sotsiaalse meedia vahendite kasutamine õppetöös aitaks palju kaasa laste õpiedukusele ja motivatsioonile, sest olen seda ise kogenud. Oskan näiteid tuua eesti keele ja kirjanduse kohta. Üks lihtne võimalus on harjutada õigekirja ja sõnastus- ning väljendusoskust. Kui õpilane peab avalikus keskkonnas kirjutama, siis ta jälgib ennast ja õpib rohkem, samuti õpib ta, mida ja kuidas kommenteerida. Koosõppimise puhul, mis õpilastele tavaliselt meeldib, ei saa enam viilida, sest kannatavad rühmakaaslased, ja nii peab rohkem panustama. Motivatsiooni suurendavad kindlasti huvitavad ülesanded blogide ja vikide loomisel ning foto- ja filmitöötluse kasutamine. Mõnele võib motiveeriv olla õppimine väljaspool klassiruumi, mõni õpiks tulemuslikumalt vestlustes. Sotsiaalne meedia on noortele omane ja lähedane, nad kasutavad seda niikuinii, sestap oleks mõistlik see enda kasuks tööle panna. Küllap oleks õpilastel endalgi häid ideid, mida ja kuidas kasutada, aga kas me oleme neilt küsinud? Noored tahavad kõike kiiresti ja kohe, mida sotsiaalne meedia võimaldab, aga see ei tähenda, et neid ei saaks siis õpetada ka pikemalt ja põhjalikumalt õppima.
  • Kui Mihhail loodab, et “Ideaalis sotsiaalse meedia võimaluste kasutamine õpikekskonnas annab selle kasutaja jaoks võimaluse uuteks õpimis meetoditeks, annab suurema kontrolli kogu õppeprotsessi üle, annab võimaluse peer-to-peer õpetamiseks/õpimiseks, tõhustab reflektiivõpet ja võimaldab digitaalse identiteedi loomist”, siis minu meelest on see juba täiesti võimalik ja olemas. On iseenesest mõistetav, et sotsiaalse meedia kasutamisel tuleb rakendada teisi õppemeetodeid kui nt konservatiivse õppe puhul. Kindlasti on õppeprotsess suurema kontrolli all kui kinnistes keskkondades, sest seda jälgivad nii õppijad ja õpetajad ise kui ka muud inimesed, kellel on sellele ligipääs. Peer-to-peer õppimine/õpetamine käib juba praegu, sest ilma enam nagu ei saakski. Reflektiivõpe toimib juba seetõttu, et ennast tuleb pidevalt analüüsida, muidu ei saa ju avalikult esineda, olulisem on aga õppida ennast pidevalt arendades ja hinnates ning tõhusalt analüüsides. Digitaalse identiteedi loomine peaks tähendama seda, et tuleb hoolikalt jälgida, millise kuvandi sa endast avalikkusele lood, mida sa avaldad ja mida mitte, milliseid järeldusi saab teha.
  • Taimi ütleb kenasti, et “Kõiki kaaslaste postitusi saab kommenteerida [ajaveebis], anda tagasisidet, ära märkida õnnestumised ja vaielda lahkarvamuste korral. Need vahendid võimaldavad osaleda aktiivselt õppetöös”. Just nimelt saab ja võimaldavad, tegelikult me seda eriti ei tee. Ometi on see täiesti hea õppimismeetod, mida kasutatakse ka õppetöös, lisaväärtuseks kommenteerimisoskuse arendamine – tuleb väga hoolega mõelda, enne kui avalikult midagi postitada, ja see nõuab aega-vaeva. Kui õpilasi just tagant ei utsita, ei taha see õnnestuda. Võib-olla sellepärast, et nagu ka foorumite puhul tuleb sinna spetsiaalselt minna, tavaliselt parooliga siseneda, ei saa ruttu teha. Siinsel kursusel teeme meiegi seda skaibis hoopis kiiremini ja avatumalt. Foorumid ei taha tõesti õnnestuda, ei usu, et ka meie kursuse puhul hakkaks see toimima; pole vahet, kas see on ühes keskkonnas või mitte, niikuinii tuleb ilmselt jälle eraldi kohta sisse logida.
  • Avatus on tõesti mõnele eelis, mõne meelest aga puudus. Juba praegu tuleb õpetajatele selgitada, et selles pole iseenesest midagi halba, kuigi nad võivad nii arvata. Ühelt poolt kardetakse, et õpilased pole küllalt pädevad, ent just nii õpitaksegi: esimene kord keeruline, aga edaspidi juba lihtsam. Teiselt poolt peljatakse kolleegide kriitikat, kuigi see võib olla pigem kadedus, sest kritiseerivad ikka need, kes ise midagi ei tee, samas mida rohkem kasutajaid, seda vähem kriitikat ning konstruktiivne kriitika viib edasi. Osa õpetajaid hirmutab, et nende materjalid muutuvad avalikuks, aga nad peaksid olema hoopis uhked selle üle, sest kui kasutatakse, siis on need järelikult head ja häbeneda pole midagi. Ütleksin veel, et õppematerjalid on nagu Tallinna linn, mis iial valmis ei saa – alti on midagi parandada ja täiendada.
  • Ruth on leidnud väga vahva väljendi: pedagoogika 2.0. Olen temaga nõus, et “Haridustehnoloogide üks olulisimaid eesmärke on pedagoogika 2.0 juurutamine”, sest tean, mida see tähendab. Paljudest tasuta koolitustest hoolimata leidub ikka veel liiga palju õpetajaid, kes ei oska vahel isegi meili saata, rääkimata natuke keerulisematest tegevustest või 2.0-st. Ka siis, kui koolitus tuleb oma koolimajja, ei viitsita või taheta sageli osaleda. Peab pidevalt tegema selgitustööd ja julgustama, kaasa aitaks ka juhtkonna tugi, mida mõnikord paraku pole.

Seda postitust tehes sattusin Koolielu artiklitele, mis käsitlevad samuti sotsiaalset meediat, esitan neist väikesed katked.

Sotsiaalse meedia kasutusvõimalusi klassiruumis (http://koolielu.ee/info/readnews/41455)

Mitmed suured sotsiaalse meedia keskkonnad jagavad ka ise näpunäiteid selle kohta, kuidas sotsiaalset meediat hariduslikel eesmärkide kasutada ning julgustavad seda tegema viidates erinevatele toimivatele näidetele.
Õpetajaid julgustatakse kasutama oma loodud sotsiaalse meedia kontosid ka hariduslikel eesmärkidel, nt on pedagoogidel tänu õpilaskontaktidele võimalik aktiivselt vastata nende küsimustele, anda kodutöid interaktiivsel viisil, aidata neid koolitöö või muude murede osas, jagada neile kasulikku infot erinevatest lehekülgedest, artiklitest. Samuti hinnatakse õpetaja rolli sotsiaalse meedia vastutustundliku kasutuse õpetamise eest. 
Teisalt laseb aga aktiivne meediakasutus olla endal kursis oma ala professionaalidega üle kogu maailma; teatavasti on sotsiaalse meedia kasutajateks lisaks paljudele kuulsustele üle maailma ka väga palju pedagooge ja haritlasi, kelle mõtted ja ideed võivad juhtida uute õppemeetoditeni. Klassijuhatjana on nt Skype ka üks võimalus pidada sidet oma klassi õpilaste lastevanematega, jagades sedasi kiiret ja pidevat tagasisidet õpilase arengu kohta. Läbi sotsiaalsete võrgustike kasutamise teed endaga suhtlemise kergemaks ka neile õpilastele, kes on liiga tagasihoidlikud või häbelikud, et sinuga otse ühendust julgeks võtta.
Väga palju on viidatud kirjanduse õppimise kasutusvõimalustele läbi sotsiaalse meedia. Näiteks on kasutatud ülesannet, kus õpilane loob Facebook’i mõne kuulsa kirjandustegelase profiili ilukirjanduse teose põhjal, mida ainetunnis parasjagu läbitakse. Sealjuures peab olema loodud profiil autentne ning ajastutruu ning selliseid tegelaskujusid Facebook’is võrreldes, tekib õpilastel hoopis uut moodi tasand ilukirjanduse õppimisse. Samuti on kirjeldatud võimalust, kus õpilased saavad taaselustada maailmakuulsaid dialooge läbi Twitter’i, õppides seeläbi maailmaklassikat põneval viisil.

Õpetaja ja sotsiaalne meedia – võimalikud ohud (http://koolielu.ee/info/readnews/149566/opetaja-ja-sotsiaalne-meedia-%E2%80%93-voimalikud-ohud)

Tihtipeale saab meediast lugeda juhtumite kohta, kus sotsiaalse meedia kasutamine on mõjutanud kellegi töökohta. Eriti haavatav grupp on sotsiaalse meedia mõju osas just õpetajad või muud avaliku elu tegelased, kelle väljaöeldu võib pöörduda nende vastu. Seetõttu on väga oluline kontrollida, kuidas, mida ja kellele läbi sotsiaalse meedia jagada.
Paljud koolid on võtnud käibele spetsiifilised korraldused, mida õpetajad sotsiaalse meedia kasutamisel peaksid järgima, allpool väike valik nendest reeglitest, mis on kehtestatud erinevates koolides Ameerika Ühendriikides ja mujal.

  • Ära lisa õpilasi oma sõprusringkonda, ära jälgi nende tegevust Facebookis või Twitteris

  • Ära postita sotsiaalsesse meediasse midagi oma tööajal ega tööarvutitest

  • Ära kirjuta midagi oma tööelust, eriti õpilastest (just selleosalised eksimused on pannud mõned õpetajad raskesse olukorda)

Kas ja kui palju järgida esimest soovitust, selle üle tasub arutleda, sest minu meelest ei tohiks seda keelata, nagu olen kirjutanud varem, vt selleteemalist postitust.

Kuidas sa räägid ja käitud, sellel on suur kaal, eriti kui sa töötad lastega. Õpetaja on lastele eeskujuks ning ebakohane käitumine on sobimatu. Seetõttu on kindlasti esmatähtis võtta appi terve mõistus ja käituda ka sotsiaalses meedias, isegi arvates, et jutud jäävad oma ringkonda ja sõprade vahele, nii, et see ei võiks mõjutada kedagi teist ega ka iseennast. Eestis ei ole erinevatest juhtumistest õpetaja ja sotsiaalse meedia kasutusrindel veel palju kuulda olnud, samuti pole kuulda väga palju vastavatest praktikatest või reeglistikust, kuidas kool neid valdkondi käsitleb. Loodame, et meie õpetajad ongi piisavalt kriitilised ja ettenägelikud ning halba olukorda ei satu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s